Kerige, et saada rohkem teavet

Diskor,muusik ja gurmaan

Vestlus kaugetest maadest, veidratest söökidest ning väsinud kontidest.

Jazzanova asutajaliige Alex Barck räägib sellest, miks on diskoritest saanud uued gurmaanid. Vestleme kaugetest maadest, veidratest söökidest ning väsinud kontidest.

Berlin-Kreuzberg, Maybachufer. Ühel suvisel neljapäevaõhtul saame kokku Alex Barckiga, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud Berliinis tegutseva kollektiivi Jazzanova diskor ja produtsent, et rääkida temaga heast toidust. Ja kus oleks seda parem teha kui mitte restoranis? Ta teeb ettepaneku minna Jaapani restorani Life, mis avati vaid mõned nädalad enne meie intervjuud. Sellest on Berliini gastronoomia maastikul saanud juba midagi siseinfo sarnast. Alex teab seda restorani, mille omanik on tema sõber, ning seega ei ole karta, et täna õhtul toidus pettuma peaksime.

Edukad diskorid on jõukad – seega käivad nad kallites restoranides ja neist saavad automaatselt gastronoomiafännid. On ju nii, Alex?

Minu kohta see teooria ei kehti, sest üritan kallite restoranide klientuuri vältida. Selle asemel et oma lauakaaslasega vestelda, jõllitavad nad oma taldrikut – nagu koer, kes ei taha pallist lahti lasta (naerab). Pigem on nii, et kui pead diskoriametit, siis oled alati kusagile teel ning lõpuks tahad juba automaatselt kindel olla, et sööd head toitu. Diskoriamet on pingeline ja pead kandma hoolt, et saaksid vajalikku energiat.

Ka bändid veedavad palju aega reisides, kuid nende liikmeid millegi pärast gastronoomiafännideks ei peeta.

Diskoritel on üks suur eelis – meid on ainult üks ja seega on meid odavam lennukiga kohale toimetada (naerab). See tähendab, et meile bronnitakse paremad lennud ja hotellid ning lava taga pakutakse põhitoidust midagi paremat. Mingi aeg juhtus nii, et diskorid – eriti meie ringkonnas liikuvad – hakkasid nõudma, et tahavad süüa heades restoranides.

Aga Sina – kuidas see Sinuga juhtus?

Olen pärit Saksa Demokraatlikust Vabariigist ja kasvasin üles Ida-Berliinis, kus toit oli midagi kõrvalprodukti sarnast. Eesmärk oli lihtsalt kõht täis saada. Ja kui oled noor, siis ega sa eriti ei hooligi muust, peaasi, et kõht oleks täis. Elasin nii aastaid – poissmehele tüüpiliselt. Aga siis kohtusin oma naisega. Ta on prantslanna ...

... ja kõik muu on nüüd ajalugu.

(naerab) Prantsusmaal on toit tohutult oluline ja tundub, et kõik seal on kõndivad veinientsüklopeediad – nad teavad täpselt, mis vein mis toiduga kokku sobib. Loomulikult nautisin seda, kuid see oli ka kõik – või nii ma vähemalt arvasin. Ja siis järsku peeti mindki veiniasjatundjaks. Mu naise maine oli mulle üle kandunud. Selle hea külg oli, et see teema äratas minus huvi, ja praegu tean ma tegelikult rohkemgi kui mu naine.

Kui sellest film tehtaks, siis oleks selle pealkiri „Alex – gastronoomiafänn vastu tahtmist“.

Tegelikult ma ei nimetaks ennast tõeliseks gastronoomiafänniks, sest mulle meeldib kodus süüa – mu naine on suurepärane kokk. Toidukultuuri juures meeldib mulle kõige enam sotsiaalne aspekt – võimalus inimestega kohtuda. Nii õpid seda järk-järgult paremini tundma.

Väljas söömine ja toidu üle arutamine – kas see on umbes nagu muusikapoes heliplaatide sirvimine ja muusikast rääkimine?

Just. Muidugi võib tellida kõik plaadid internetist – see on lihtne ja kiire. Ja siis istud kodus oma kahe tuhande plaadiga ja see on suurepärane, kuid kellega neist rääkida, kellele neid mängida? Mul on toiduga samamoodi. Kõik võib olla väga hästi, kuid saabub aeg, kui ütled endamisi, et läheksid pigem välja sööma koos inimestega, kellega koos veedad meeldivalt aega, kes hindavad toitu ja kellel võib toidu suhtes olla põnevaid ideid.

Arvata on, et kohtad selliseid inimesi oma reisidel sageli.

Alati on olemas neid, kes ütlevad, et oled nüüd Hispaanias ja pead jooma just seda veini. Ja Itaalias jällegi toda veini. Igal külal on oma parim vein, parim oliiviõli. Nii sa siis nõustudki ja proovid järele, sest sulle meeldib koos semudega töötada – olen rohkem kui 20 aastat enam-vähem samade inimestega plaate keerutanud. See komme on Jaapanist: töötad koos korraldajatega ja aitad neid vajadusel, sest kõik on kinni vastastikustes järeleandmistes ja kompromissides.

„Nii et seal sa siis istud, selle paralleeluniversumi keskel“

Tundub, et Sul on nõrkus Jaapani vastu. Tegid isegi ettepaneku kohtuda just selles Jaapani restoranis

Jaapanis võid minna ükskõik millisesse restorani, see võib olla kergelt urgas või siis ülimoekas, kuid taustal mängib alati vaimustav džäss, nii et soovid, et oleksid ise selle muusika kirjutanud. Ja nad suhtuvad seal toitu sama tõsiselt kui muusikasse. Lisaks on traditsioonid seal endiselt au sees – oled seal kesk lummavat kultuuri, selles paralleeluniversumis, ja sulle serveeritakse hommikusöögiks kääritatud nattō-ube ja sa mõtled, et ei suudaks neid õhtusöögiks süüa! Vot nii elatakse!

Erinevad riigid, erinevad kultuurid – kas teinekord peab ka ettevaatlik olema?

Kuhu iganes sa maailmas ka ei lähe, kui järgid põhilisi viisakusreegleid ja näitad üles aupaklikkust, siis ei juhtu sinuga midagi. Diskorina elad otsekui mulli sees, sind ümbritsevad inimesed, kes on sinu moodi. Puldi tagant väljatulemine nõuab pingutust. Ja siis avastad järsku huvitavaid asju ja õpid tundma, kuidas asjad sellel võõral maal käivad.

Millise riigi köök on Su lemmik?

Ma armastan väga Indoneesiat, eelkõige Hiina toitu, mida seal igalt poolt leiab. Veetsin aasta India ookeani väikesaarel La Réunion ja sealne toit on väga ebatavaline, kuid samas tõeliselt hea. See on segu eri mõjutustest – Prantsuse, India, Hiina, Aafrika, Kreooli ja kohalikust köögist. Hämmastav, kuidas nad potis kõik kokku segavad, ja see maitseb nii võrratult!

„Külalised nõuavad õhtusöögile tulles just seda rooga“

Mis see on?

Rougail saucisse – erilise vürtsiseguga valmistatud suitsuvorstikesed. Nende nimel võiks surra! Mu naine õppis neid valmistama La Réunioni saarel viibimise ajal. Külalised nõuavad õhtusöögile tulles just seda rooga. Loomulikult pole tegemist peenemat sorti köögiga, see on pigem toit, mis hakkab välja surema. See on ka mõistetav, sest inimesed ei tee enam nii palju füüsilist tööd ja eelistavad kergemat sööki.

Muutuvatest aegadest rääkides – kas oled ikka sama palju teel kui vanasti?

Jazzanoval hakkas hästi minema üheksakümnendate keskel, nii et see oli ilmselgelt hullumeelne aeg. Kuid veedan siiani iga nädalavahetuse teel olles. See on suurepärane, sest mulle meeldib plaate keerutada, klubides käia, inimestega muusika kaudu suhelda. Kuigi peab tunnistama, et olen jõudnud ikka, kus reisimine hakkab vaevalisemaks muutuma. Näiteks homme pean ärkama kell 6, et lennata Sloveeniasse, seal üles astuda ja ilma silmatäitki magamata edasi Horvaatiasse sõita, et pärastlõunal festivalil esineda. Viimase 20 aastaga on mul kogunenud tohutu unevõlg – võid mind seina vastu toetada ja ma jään kohe magama. Kahjuks ei aita seda leevendada ka kõige maitsvam toit.

Autor: Nico Cramer
Fotod: © PR, © Holger Talinski