Mõned inimesed sünnivad siia maailma ebatavaliste võimetega: nad kogevad maailma intensiivsemalt kui ülejäänud inimesed. Sünesteesia on teaduslik nimetus nähtusele, mis võimaldab inimesel näha helisid värvidena.

Alati kui Anja Huwe tabab end igatsemas merd ja meremehi, tunnetab seda ääretut sinist kaugust ja värske kala lõhna –, siis kuhu ta läheb? Loomulikult New Yorki! „Minu jaoks tähendab New York värsket kala! Sätendavat hõbedast soomustega kala. See lõhnab soolase vee, hommikupäikese, tuulte, vana sillutise ja jää krudisemise järele. Ja oma konsistentsilt meenutab see värskeid austreid – värske suši, nuudlite ja homaari ning krabide vaevu hoomatav aroom.“

Kui võrdlete seda enda viimase New Yorgi külastusega, kas pole see kogemus natuke teistsugune? Selle põhjus võib olla see, et erinevalt Anjast ei ole te sünesteet. See elurõõmus hamburglanna on üks hinnanguliselt neljast protsendist inimesest, kes kogeb maailma intensiivsemalt ja värvilisemalt kui kõik teised. Seda kõike tänu teatavale kaasasündinud erakordsele võimele. Sünesteedi ajus viib ühe meeleelundi stimuleerimine tahtmatult teise meeleelundi stimuleerimiseni, mis tavapäraselt talitlevad eraldi. Seda nähtust tuntakse ka kui hüpersidestatust, mille tulemusel võivad sünesteedid kogeda helisid värvidena, näha toiduaineid eriliste geomeetriliste kujunditena või isegi seostada kohta mingi maitsega. Nagu näiteks New Yorki värske kalaga!

Anjal ei ole vaja meelte stimuleerimiseks New Yorki minna – kogu tema elu on üks suur meeleline kogemus. „Teisipäevad ja number viis on mõlemad punased, ka sõna saladus on punane,“ selgitab Anja. „August on kollane ja punane. Number kolm on sinine ja sama on ka märts ja neljapäevad. Mu elukaaslane lõhnab roheliselt, täpselt nagu number seitse ja reeded. Laupäevad ja pühapäevad on midagi valge ja kollase vahepeal, nagu ka number 24. Paarisarvud on tavaliselt soojad värvid, paaritud arvud kipuvad olema külmad,“ räägib Hamburgist pärit kunstnik otsekui oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Ja tema jaoks ongi. Anja Huwe, keda paljud muusikasõbrad teavad kui kunagise kaheksakümnendate teedrajava postpunkbändi Xmal Deutschland solisti, ei ole kunagi tundnud midagi teistsugust – ja kui sinu jaoks tundub midagi normaalne, siis arvadki, et nii on see kõigi jaoks.

„Mul on alati olnud raske asju meelde jätta,“ ütleb Anja. „Seetõttu ütlesin teistele bändiliikmetele, et mängime seda punast laulu. Või siis sinist. Nad küsisid, millest ma ometi räägin. Nad mõtlesid, et ajan mingit seosetut lalinat.“ Mitmeid punaseid ja siniseid bändiproove hiljem sai ta lõpuks abi üsna ootamatust kohast: „Toona oli meie mänedžer sama, kes Simple Mindsil. Simple Minds oli siis tipus ning ühel päeval mainis keegi: „Nende kitarristil on täpselt sama asi!““. Nii võttis Anja ühendust Charlie Burchilliga ja avastas esimest korda kellegi, kes tunnetas asju nagu temagi. See oli vabastav kogemus, mis julgustas otsima teisi endasarnaseid.

„Avastasin, et see ei olegi midagi ebatavaliselt, vaid üsna tavaline,“ räägib Anja. Viimaste uurimuste kohaselt on sünesteesiat kuni 80 eri liiki. See kujuneb välja tavaliselt lapsepõlves ning on tõenäoliselt pärilik. Ja ehkki Anjale ei ole tema suguvõsast ühtegi teist juhtumit teada, siis ei üllatanud teda põrmugi, kui tema kunstnikust sõber ütles talle, et tavaliselt on sünesteedid väga loomingulised. Näiteks väidetakse, et Franz Liszt (1811–1886) olevat korra palunud orkestril proovis natuke sinisemalt mängida. Kui Anja oleks toona Liszti orkestris olnud, siis oleks nii mõnigi arusaamatus ära jäänud.

Aga kes teab – võib olla ei oleks siis temast saanud maalikunstnikku. See, et ta värve kuuleb, on üks asi, kuid alles siis, kui ta hakkas neid lõuendile kandma, sai ta tõeliselt aru, mida tähendab olla sünesteet. „Avastasin, et minu jaoks on muusika ja värvid omavahel lahutamatult seotud. Tundus, nagu oleksin avastanud keele, milles väljendada oma sisehäält. Lõpuks suutsin kirjeldada, mis minu peas toimus.“ Tema maalide järgi otsustades toimub seal nii mõndagi. Helendavad punktid ja värvilised pikslid ühenduvad, et moodustada lummavaid kaleidoskooplikke kujundeid. Neist võib püüda paljut välja lugeda, kuid see ei olegi vajalik: „Igaüks näeb seda, mida tahab. Aga mida need kujundid tegelikult tähendavad – vot see on minu saladus,“ ütleb Anja naeratades.

Pole mingi saladus, et Anjale meeldivad ringjad kujundid – tema tööd koosnevad üksnes eri suuruse ja värviga täppidest. „Loodus, bakterid ja seened, taevas, universum – need kõik on täpid“, lisab ta. „Minu jaoks tähendab see lõpmatust, lõputut kordamist, kuid ka rahu.“ Tavainimesega võrreldes pidevalt tugevamate meeleelundite stiimulite vastuvõtmine võib olla põnev, kuid see võib olla ka raske töö. „See muudab sind tõeliselt tundlikuks – ja mitte positiivses mõttes. Sa tajud absoluutselt kõike,“ selgitab Anja. „Taban end maha vaatamast, näen sillutisel nätsularakaid ja arutan, kui palju tükikesi seal võib olla. Või olen Hamburgis rannas ja mõtlen endamisi, et need punased kivikesed on tõeliselt lärmakad. Sa märkad midagi, siis midagi muud ja veel kolmandat. Otsekui ahelad sikutaksid sind pidevalt eri suundadesse. Pean teadma viisi, kuidas need aistingud välja lülitada, või muutun tõeliselt ärevaks.“

Õnneks leiab Anja meelerahu maalides. Ta on igapäevaelus muidki tugiposte leiutanud: „Ma pean kogu aeg asju sorteerima, neid ühest kohast teise liigutama ja kindlasse asendisse tagasi paigutama.“ Enamasti toimub see alateadlikult. Anja üritab olukorda selgitada hiljutist näidet kasutades: „Mul käis hiljuti külaline, kes vaatas ühte mu seinal olevat maali ja osutas järsku tema ees olevale puuviljakausile ning hüüatas: „Need puuviljad siin kausis on täpselt sama värvi ja täpselt samas asendis!““ Anja püüab oma aistingute keerises korda luua, ehkki on loomult üsna kaootiline, nagu ta isegi tunnistab: „Ma suudan kogu selles kaoses ja segaduses siiski luua mingi korra.“ Nagu superkangelane, kes peab oma ülivõimeid ohjama õppima, suudab Anja oma erilist annet täielikult nautida: „Mulle meeldib asju uurida: Kuidas see töötab? Kuidas see tundub? Kuidas see maitseb? Mu aeg möödub tegelikult kogu aeg mängides.“

Autor: Nico Cramer
Fotod: © Katharina Werle, © Thordis Rueggeberg