Amedeo Musto D’Amore on Hamburgis asuva hotelli Vier Jahreszeiten peaportjee. Oma hotellis töötatud 40 aasta jooksul on ta täitnud mitmeidki kummalisi ja imelisi soove.

Luksussviidis istub beežis disaintugitoolis gladiaator. Aga erinevalt Vana-Rooma gladiaatoritest ei ole tal sandaale, sääriseid ega kiivrit. Tema lahinguvarustusse kuuluvad hoopis must sabakuub, pronksjas jume ja naeratus, mis on nii soe, et oled valmis oma elu kõhkluseta tema kätesse usaldama. „Areenil võitlesid gladiaatorid surmani. Mina teen sama, et mu külastajad oleksid rahul,“ räägib mees, kes kannab nime, mis võiks olla pärit mõnest Hollywoodis toodetud itaaliapärasest armastusfilmist. See mees on Amedeo Musto D’Amore, Hamburgis asuva hotelli Vier Jahreszeiten peaportjee. Tema isiksus ja sarm on sellised, et Robert de Niro võiks rahumeeli varajast pensionipõlve pidama saata („Ma olen itaallane, saite ehk mu aktsendist ise aru...“). Tema rolli selles traditsioone järgivas 5-tärni hotellis võiks võrrelda peaosaga kassafilmis, kuid selle ümber puudub kära. Portjee peab jääma tahaplaanile ning olema teiste jaoks olemas. Kuid tema vaikne ja malbe olek on vastuolus tema suure võidutahtega. Võib-olla on see põhjus, miks temast on saanud selles suures luksushotellis midagi raudvara sarnast.

Ta on hotellis töötanud 40 aastat – kauem kui ükski tema kolleeg. „Mind avastati,“ ütleb ta, meenutades varjamatu uhkusega hetke, millal luksushotelli toonane direktor kutsus teda enda juurde tööle. See juhtus 1976. aasta suvel. Direktor peatus Sitsiilia saarel Taorminas hotellis, kus D’Amore parajasti töötas. D’Amore võttis pakkumise vastu – ja armus kohe 120-aastasesse hotelli, Hamburgi linna ja kohalikku tüdrukusse.

Seadke end sisse fuajees asuvale siidiga kaetud diivanile ja jälgige, kuidas D’Amore räägib telefoniga ja surub külastajate kätt. Te ei pruugi seda kohe märgata, kuid ta teeb midagi rohkem kui lihtsalt teenindab – tegu on kunstivormiga. Ta on alati mõistev, alati tähelepanelik – hotelli iga külastaja tunneb, et see mees on seal vaid tema jaoks. Ta on tõeline meister mõistma külastajate tundeid; inimloomuse asjatundja, kellel on aastatepikkused praktilised kogemused psühholoogiast ja sotsiaalteadustest. „Ma saan kohe aru, kui keegi on äsja ülikonna soetanud ja üritab elukogenud meest mängida. Tunnen ära ka selle, kui teksadesse ja T-särki on end peitnud miljardärist ärimees.“ Temale usaldavad külastajad oma kõige isiklikumat laadi mured, näiteks kui raseduse kinnitamiseks on vaja leida naistearst. „See on nagu pihtimuse kuulamine. Ma kuulan, kuid ma ei avalda kunagi mulle räägitut.“ Kõik, mida ta teab sellest, mis püsiklientidele meeldib või ei meeldi, on nüüd 14 000 käsitsi kirjutatud kartoteegikaardilt sisestatud arvutisse, ent kahtluse korral on ikkagi parem D’Amore enda käest küsida.

Kui ta vahetab töövahetuse alguses oma linasest kangast pintsaku ja lenduristiilis päikeseprillid peenetriibulise ülikonna ja lipsu vastu, ei tea ta kunagi, mis ees ootab. Just sellepärast ta oma tööd armastabki. Väljamüüdud esietendusele piletite hankimine või laua leidmine pungil täis restoranis, Hiinast pärit külastajatele kinginõu andmine – see kõik on osa tema päevatööst. Ja siis on veel kummalised ja imelised palved, näiteks kui hotelli peaks saabuma mõni suure saatjaskonnaga Saudi Araabia prints. „Erinevalt Euroopa klientidest on nad harjunud, et iga nende soov täidetakse käeviipe peale, nii et alati tuleb rahu säilitada,“ märgib D’Amore. Ta teab, et kui hotellis peatub šeik, siis on tal kaasas sadu kohvreid ning juhtuda võib mis iganes. Võib-olla vajab ta 80-pealise lüpsikarja transporti Põhja-Saksamaalt Jiddahisse. Kord oli selline juhus, et üks printsess nõudis järsku poni. Ja kogu sviit tuli muuta kaheksakümnendate aastate stiilis oaasiks. Pärast külastajate lahkumist leidis tarbetuks muutunud kummipalm uue kodu D’Amore kodus Hamburgis Bramfeldi linnaosas.

Ta on olnud tunnistajaks igat masti suurte staaride saabumisele hotelli Vier Jahrzehnten, aga nende kohta midagi temalt lähemalt uurida ei ole mõtet. On ilmselge, et ta vastab viisakalt, kuid ei reeda midagi. Mees, kelle juustes helgib hõbedat, on alati laitmatu väljanägemisega ning valdab vihjete peent kunsti. Samuti eelistab ta oma vanuse enda teada jätta.

Suurde ümbrikusse on koondatud tema lemmikmälestused aegadest, kui kuulsalt külastajalt autogrammi küsimisele ei vaadatud tema ametis viltu. Ta raputab ümbriku sisu hooletult meie ees olevale klaaslauale. Allkirjastatud mustvalged fotod, vappide ja pitseritega ümbrikud ning käsitööna valmistatud paberist visiitkaardid langevad toateenindust reklaamiva aluse kõrvale. „Minu sõber Peter Ustinov, kui suurepärane inimene ta oli! Armas Heinz Rühmann, veel üks sõber. Oh, ja leedi Diana vanemad, nii toredad ja lihtsad inimesed, nad kutsusid mind enda juurde Inglismaale ...“ D’Amorel on rikkalikult mälestusi ja ta ei väsi kunagi meenutustest.

Meenutades seiku, kus peeti tordisõda või Mick Jagger otsustas lühtri otsas kiikuda, ei ütle D’Amore muud kui: „Kes sa ka ei oleks, pead alati teadma, kuidas käituda. Tarzani mängimine on liig.“ Rolling Stonesi jaoks hotellis enam vabu tube ei leia – ja nii 365 päeva aastas. Seevastu Sophia Lorenit koheldakse alati kuninglikult. D’Amoret ei üllata enam miski alates päevast, mil Loren palus oma sviiti köögi ehitada, et ta saaks oma abikaasale Carlo Pontile spagette valmistada. Ja isegi kui üllataks, ei liigutaks ta kulmugi.

Mõnest naljakast juhtumist rääkides kostub tema häälest nostalgianoot: „Tänapäeval ei ole inimestel üldse aega, kõik tuleb teha üks-kaks-kolm ja kogu lugu. Enam ei ole sellist inimlikku soojust.“ Kuid ta lisab naeratades: „Inimeste soovid on aga endiselt hullumeelsed.“ Ameerika ärimehed, kes alati tahavad einestada oma toas kehakella järgi keskpäeval ehk siis keskööl. Vene oligarhid, kes soovivad eralennukiga tüdruksõbra kohaletoomist. D’Amore ei keeldu kunagi. Kui Aasia külastajad soovivad Hamburgist päevaks mägedesse minna, siis soovitab ta alternatiivi, et nad ei peaks riigi teise otsa reisima. „Kuid muidu proovin alati võimatut korda saata.“ Ja justkui oma sõnade tõestamiseks tõmbab ta sisetaskust välja nahast märkmiku. See on kaanest kaaneni täidetud 40 aastat kestnud südamlikkuse ja usaldusväärsuse tulemustega – midagi, mille väärtus hotelliportjee jaoks aastatega kasvab: tema kontaktide võrgustik.

Need ihatud võtmed avavad uksi ja mitte ainult D’Amore jaoks. Ristatud kuldvõtmekesed D’Amore pintsakurevääril on maailma tipp-portjeesid ühendava organisatsiooni Les Clefs d’Or sümbol. Vastastikune tugi on osa kutsealasest käitumisjuhendist. „Me ei ole üksikud hundid. Kui kaasliige palub abi, siis võib ta minule loota. See on auküsimus.“ Ta ise pöördub parimates asutustes töötavate kolleegide poole. Näiteks kui pühapäeva õhtul meenub külastajatele, et keskööks on Kopenhaagenisse vaja toimetada 300 roosi. Kõik lillepoed on aga suletud. Nii teevad nad koostööd, et bukett saaks Saksamaa ja Taani vahelisel maanteelõigul üle antud. Kuid lisaks sellele suuremeelsele jagamisele on üks number, mida napollane hindab rohkem kui kõigi kuningapere liikmete, šeikide või tippkirurgide omi – Itaalia filmidiiva Gina Lollobrigida mobiiltelefoni number.

Autor: Lena Schindler
Fotod: © Johannes Mink