Aed-harakputke nimetatakse kõnekeeles ka supirohuks, seejuures sobivad pehmed kolmeks või neljaks harunenud helerohelised lehed väga hästi kastmete ja kohupiima maitsestamiseks. Tema veidi magus ning õrn ja kerge apteegitilli ja aniisi ning lagritsat meenutav lõhn muudab isuäratavaks iga salati, grillitud kala-, kartuli- ja seeneroa. Ta jätab hea mulje isegi solistina kooreses supis. Kuni 60 cm kõrgune aed-harakputk kuulub nagu petersellgi sarikaliste sugukonda. Potis köögiaknalaual kasvatatuna on ta kasutatav kogu aasta jooksul. Üheaastased aed-harakputke lehed tuleks korjata enne õitsemist, lisada toidule alati kõige lõpuks ja neid ei tohiks kunagi koos toiduga keeta.

Ehtsa Vahemere lapsena on tüümian harjunud päikesega ja sobib märkimisväärselt liha, kana ja pastaga. Tüümiani tillukesed igihaljad lehed ja õrnad võrsetipud maitsevad äärmiselt aromaatselt, rohuselt ja kergelt suitsuselt. Prantsusmaal on tüümian Herbes de Provence´i vürtsisegu üks koostisosadest. Tüümian sobib liha-, linnuliha- ja köögiviljatoitudega, annab aroomi (koos meega) nii värskele lamba- ja kitsejuustule kui ka magustoitudele. Õisi võib kasutada nii garneeringuks kui ka söögiks. Tüümiani liike tuntakse mitusada, mis maitsevad kõik üsna erinevalt - aroomid ulatuvad ananassist sidrunini. 

Aed-piparrohtu leidub nii Vahemere piirkonnas kui ka Indias, Lõuna-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas. Oma õrnvürtsika kerge tüümiani lõhnaga maitse on see saanud arvukatest mõrkjatest ühenditest, mis on pealegi seedimisele väga kasulikud. Värskete või kuivatatud lehtede ja võrsete piprane vürts sobib hästi nii kaunviljade kui ka rasvase liha juurde, lambaliha- ja kartulitoitudesse, pajaroogadesse kui ka väikestes kogustes salatitesse. Kuna üheaastane (suve)aed-piparrohi maitseb äärmiselt intensiivselt, tuleks seda kasutada tagasihoidlikult ja lisada alles toiduvalmistamise lõpus. Aias tahab vähenõudlik aed-piparrohi päikesesooja kohta ja kerget, läbilaskvat pinnast. Saaki koristatakse juunist septembrini.

Aniis maitseb suve ja Vahemere, pastisi, raki ja ouzo ning lagritsa järele. Noored lehed annavad lehtsalatile kergelt magusa aroomi, õied on kenaks ja söödavaks garneeringuks. Seemneid koristatakse, kui need on pruunid ja kasutatakse värskelt jahvatatuna või ka tervelt küpsetamiseks, suppides ja kastmetes ning eelkõige karriroogades. Need sobivad aga ka suurepäraselt kõigi kaunviljadega.

Cayenne'i pipar on tšillisordi Cayenne jahvatatud ja kuivatatud kaunad. Botaanilisest vaatepunktist ei ole siin samuti tegemist pipraga, vaid paprikavariandiga. Kuna kaunade jahvatamisel töödeldakse ka valgeid vaheseinu ja seemneid, siis on Cayenne'i pipar tunduvalt teravam kui must pipar ja seda iseloomustab kerge mahlakas ning suitsune ja kibe aroom. Algselt Ladina-Ameerikast pärit „Hispaania pipra” tõid Euroopasse ja Aasiasse Hispaania ning Portugali meresõitjad.

Estragon on levinud suppide ja kastmete maitsestamisel, aga seda kasutatakse ka kurkide marineerimisel, salatites ja mõnes sinepisordis.

Fenkol on tüüpiline suvetaim, selle kuivatatud seemned on aga jõuluküpsetiste üks kindel põhikomponent. Värsked rohelised peenikesed kergelt magusavõitu lehed sobivad lehtsalatitesse, kergetesse kastmetesse ja eelkõige kala juurde. Septembris/oktoobris korjatud, jahvatatud või tervena kasutatud seemned annavad leivale, suppidele ja eriti ühepeajatoitudele teatud lisaväärtuse ning soodustavad ka seedimist.

Harilikku leesputke ei nimetata juhuslikult võlurohuks (kuigi seda vedelates vürtsides üldse ei esine), sest see annab igale liha- ja köögiviljapuljongile oma sellerit meenutava maitsega suurepärase maitsenüansi. Kõige intensiivsema maitsega on värsked lehed, kuivatatult kaotavad lehed kiiresti aroomi, see-eest saab neid külmutada. Harilik leesputk harmoneerub kõige paremini rammusate soojade (kartuli)suppide ja pajaroogadega, aga seda võib kasutada ka salatites ettevaatlikult doseerides.

Harilik mustnupp kuulub roosõieliste sugukonda ja on Frankfurdi rohelise kastme lahutamatu koostisosa. Noored võrsed ja lehed meenutavad oma värske maitsega salatikurki. Neid tuleks kasutada värskelt, kuna kuivatatult kaotavad nad kiiresti oma aroomi. Harilik mustnupp sobib värske lehtsalati, valgete kastmete ja köögiviljasuppidega, seda võib aga ka kasutada ürdilimonaadi maitsva põhjana.

Naat on paljude meelest visa umbrohi, ent see sarikaline, mille noored lehed maitsevad märtsis ja aprillis nagu porgand ja seller, on väga mitmel viisil kasutatav: lehtedega saab maitsestada köögivilju, suppe ja kastmeid, need sobivad iseseisva roana väga hästi kartuli juurde ja on värskelt hakituna väga head võileival. Noori varsi saab samuti valmistada nagu köögivilja. Õied (juunist augustini) on ilusad ja söödav dekoratsioon ning munakujulised köömnetaolised viljad annavad suppidele ja pajaroogadele vürtsika nüansi.

Harilik nelk on tugeva lõhna ja põletavalt terava maitsega kuivatatud hariliku nelgipuu õiepungad. Algselt Moluki saartelt pärit, kasvatatakse neid nüüdseks juba ka Sansibaril ja Madagaskaril. Nendega maitsestatakse, ettevaatlikult doseerituna, marinaade, kastmeid, suppe, puljongit, vorsti, liha- ja kalaroogi, piparkooke, karriroogi ning loomulikult hõõgveini ja punši. Kasutama peaks ainult nelgi päid, varrel on mõru maitse.

Harilikku puju nimetatakse sageli ka luua- või hanerohuks, kuna ligi kahemeetriseid pikki varsi kasutati varem pühkimiseks ja värskeid või kuivatatud veel suletud õitega võrsetippe õrnalt mõrkja maitse andmiseks rasvastele toitudele, nagu sea- või hanepraad. Mõrkjad ühendid stimuleerisid peale selle maohappe ja sapinõre teket ja toetasid nii seedimist.

Värskelt või kuivatatult - mitte ükski maitseaine ei ole nii tihedalt Vahemere piirkonna toitudega seotud kui metsik majoraan. Vahemere ääres, aga ka Väike- ja Lääne-Aasias kasvab umbes 40 eri liiki. Pune kuulub nende väheste maitsetaimede hulka, mis maitsevad kuivatatult sageli intensiivsemalt kui värskelt nopituna. Kasutatakse lehti ja võrsetippe, aga ka õied on söödavad ja sobivad garneeringuks. Pune täiustab tomatikastmeid, grillitud köögivilju ja liha, kuulub aga ka iga korraliku pitsa ja chili con carne koostisesse. Pune sobib väga hästi kokku marineeritud oliivide, hariliku leeskputke lehtede, kapparite ja feta juustuga, aga seda tuleks alati ettevaatlikult kasutada, kuna intensiivne aroom lämmatab kiiresti kõigi teiste koostisosade omad.

Iisop on kuidagi varju jäänud, ometi annavad noored võrsed, õrnalt mõrkjad lehed ja lillad, roosad või valged õied (juulis ja augustis) rasvasele praele kõige hõrguma maitse. Need sobivad aga ka köögiviljade juurde, nagu oad, suppide, salatite ja pajaroogadega. Iisopit tuleks alati värskelt kasutada, kuna see kaotab kuivatamisel oma aroomi täielikult. Nimi pärineb tegelikult araabia keelest ja tähendab "püha ürti". Alates 16. sajandist kasvatatakse iisopit maitse- ja ravimtaimena.

See aromaatne multitalent pärineb algselt Lõuna-Aasia niiskest ja soojast troopilisest džunglist. Köögis maitsestatakse beeži värvi mugulaga liha, kala ja kana, suppe, salateid ning karriroogi. Ingveri magus-terav vürtsikas aroom sobib suurepäraselt ka magusate roogade, nagu piimariis, puuviljasalat, küpsetised (piparkoogid), tee ja joogid (ingveriõlu), maitsestamiseks. Jaapanlased naudivad marineeritud ingverit sushi kõrvale. Säilitage ingverit kuivas ja jahedas kohas. Lahti lõigatud ingverijuured on kõige parem kuivatada ja alles siis säilitada neid külmiku juurviljasahtlis. Värskelt riivitud või hakitud ingverit on lihtne külmutada ja see säilib kuid.

Kahvri laimipuu lehed, mida nimetatakse ka kahvrilaimi lehtedeks, pärinevad samanimeliselt puult, mis kuulub ruudiliste sugukonda. Lehtedel on väga intensiivne pikantne sidrunit meenutav ja mõru lõhn. Need mängivad väga olulist rolli Kagu-Aasia (Tai, Kambodža, Malaisia ja Indoneesia) köökides ja Prantsusmaa ülemeredepartemangus La Réunion. Euroopa loorberilehtedega sarnaselt keedetakse värskeid või kuivatatud lehti koos kastmete, suppide ja pajaroogadega, ent enne serveerimist lehed eemaldatakse.

Kaneeli saadakse kaneelipuude kuivatatud koorest, eelkõige Hiina või tseiloni kaneelipuu omast. See on üks vanemaid vürtse ja seda kasutati Hiinas juba 3000 aastat enne meie ajaarvamist. Enne kasutamist kaneelikangid purustatakse, röstitakse ilma rasvata pannil, kuni need hakkavad lõhnama, ja seejärel jahvatatakse. Kaneeliga maitsestatakse magustoite, küpsetisi, kakaod ja hõõgveini, aga ka ulukiliha juurde pakutavaid tumedaid kastmeid.

Kapparid on Lõuna-Euroopas ja kogu Vahemere piirkonnas levinud ehtsa kapparipõõsa marineeritud õiepungad. Kinnised pungad korjatakse kevadel käsitsi ja toorelt neid tarbida ei saa. Neid kuivatatakse kõigepealt üks päev ja seejärel marineeritakse jämeda meresoola, soolvee, äädika või õliga, mis annab neile vürtsikalt pikantse maitse. Kõige paremini maitsevad kõige väiksemad kapparid.

Ilma selle ingveriliste sugukonda kuuluva vürtsita ei oleks karrit ja nii mõnigi magustoit oleks ilma kardemoni sidruni- ja kaneelilõhnata maitsetu. Kardemon oli vanade kreeklaste jaoks väga kallis importkaup ja ka roomlased hindasid Lõuna-Indiast ning Sri Lankalt pärit taime aroomi. Samal ajal kui kolmnurksetes kapslites musti seemneid kasutatakse kauges Idas peaaegu igas karris, aromatiseeritakse Araabia maades nendega kohvi. Skandinaavia maades maitsestatakse kardemoniga mitte ainult küpsiseid ja magusaid leibu, vaid ka pasteete ning vorste. Röstige kardemoni alati enne kasutamist mittenakkuva kattega pannil ilma õlita, kuni tekib lõhn, seejärel jahvatage see uhmris peeneks.

Karrilehed pärinevad algselt Kagu-Aasiast, kuid tunnevad end hästi ka ämbrites Euroopa päikeselistel rõdudel ja terassidel. Kuni kahe meetri kõrguse põõsa läikivad rohelised lehed eraldavad juba puudutamisel karri vürtsisegude intensiivset lõhna. Kuivatatuna kaotavad lehed kiiresti oma aroomi. Karrilehed maitsestavad Aasia roogi, liha, kala, köögivilju ja tšatnit.

Viimastel aastatel on metsik küüslauk leidnud tee lausa tippgastronoomiasse, seda pärast aastatepikkust kultiveeritud venna, küüslaugu varjus olemist. Taimed kasvavad kuni 35 cm kõrguseks ja on olnud aastatuhandeid levinud Lääne- ja Kesk-Euroopa oja-äärsetel ning lehtmetsades. Lehti, õienuppe ja õisi võib olenevalt ilmast korjata märtsist juunini, sibulaid aga alles pärast õitsemist. Karulauku tuleks alati kasutada värskelt. Tema maitse meenutab nii mahedat küüslauku kui ka tugevat murulauku. Karulauk sobib väheses koguses toorelt ja hautatult suppidesse, salatitesse ja pajaroogadesse. Aga seda võib ka õlis või äädikas marineerida ja pestoks teha.

Köömen on köögis tõeline multitalent: esimesel aastal kasutatakse lehti ja noori võrseid salatites, suppides ja kastmetes, teisel aastal õisi (söödava dekoratsioonina või salatites), samuti küpseid kuivatatud seemneid praekartulite juurde, leivas, liha- ja eelkõige kapsaroogades, mille need suurepärasemaks muudavad. Köömneseemneid võib sarnaselt aniisi ja apteegitilli omadega ka lihtsalt niisama vahetevahel näksida. Alates septembrist on juurikad suurepäraseks vürtsiks, millega maitsestada suppe ja pajaroogi.

Koriander, mis on võrdselt kodus nii Aasia kui ka Araabia köögis, leiab ka Euroopa köökide roogades kasutatuna üha enam sõpru. Asjatundjad hindavad vürtsikalt värske ning kergelt magusa maitsega koriandriürti ja selle äratuntavat lõhna, mis meenutab peterselli, aniisi, mündi ja sidrunikoorte lõhna. Aromaatsed värsked rohelised lehed ja noored varred, aga ka valged õied ning väikesed vürtsikas-magusalt lõhnavad viljad on paljude karrisegude möödapääsmatuks koostisosaks. Need annavad kastmetele ja marinaadidele erilise nüansi ning sobivad kurgi- ja kõrvitsahoidiste valmistamiseks. Koriandriürti kasutatakse nagu peterselli, siiski võib peeneks hakituna kasutada ka õrnu varsi, mis muudavad lõhna intensiivsemaks.

Seest säravad kollakasoranži värvi juurikad kasvavad India ja Kagu-Aasia troopilistes piirkondades ning neid tuntakse ka kollajuure ja India safrani nime all. Värskelt või kuivatatult ja jahvatatuna on kurkum karrisegude möödapääsmatu koostisosa. Tema mõrkjas vaigune, samas veidi terav ja värskendav aroom sobib hästi heleda liha, linnuliha ning kala juurde, salatikastmetesse, köögiviljade äädikamarinaadidesse ja grillvürtside segudesse. Kurkumit tuleb hoida pimedas kohas ja mitte väga kaua, kuna ta kaotab kiiresti lõhna ja valguse käes tuhmub värv.

Kurgirohi maitseb õrnhapukalt ja kurgile omaselt värskelt. Kõige maitsvamad on õrnad lehed, vanadel harjaselistel lehtedel on pigem tugev maitse. Kurgirohi sobib toorjuustu ja kohupiimaga, munatoitude ja (kurgi)salatiga, aga ka vürstina spinati ja kapsa juurde. Väikeste söödavate lillakassiniste õitega võib kenasti garneerida magustoite, salateid ja karastusjooke. Need näevad head välja ka jääkuubikutesse külmutatuna.

Küüslaugu juures lähevad maitsed lahku. Ühed armastavad, teised vihkavad küüslauku – võib-olla sellepärast, et nad ei ole kunagi tõeliselt värsket küüslauku söönud. Lauguliste hulka kuuluv mugul jõudis antiikajal Kesk- ja Lõuna-Aasia stepipiirkondadest üle Vahemere Euroopasse. Küüslauku kasutatakse nii külmade kui ka soojade roogade maitsestamiseks ja ta annab igale roale tüüpilise iseloomuliku aroomi. Praadimisel ei tohi küüslauku ülemäära pruunistada, kuna maitse võib muutuda mõruks.

Igihaljad loorberilehed kaunistasid juba Kreeka olümpiavõitjate päid. Säravad tumerohelised mõrkja lõhnaga aromaatsed lehed annavad väga tugeva maitse, värsked lehed tugevama kui kuivatatud. Seepärast peaks neid kasutama säästlikult. Loorberilehed on maitsekimpude, vaiksel tulel pikalt keedetavate puljongite, suppide ja kastmete kindel koostisosa, neid lisatakse kastmetele ja pajaroogadele (guljašš) ja need sobivad hästi uluki- ja kapsaroogade (punane peakapsas, hapukapsas) juurde. Enne serveerimist peaks lehed toidust eemaldama, kuna need on väga mõru maitsega. Umbes 2500 loorberiliste sugukonna liigist on ainult mõned nii heamaitselised nagu loorberileht (Laurus nobilis), mis kasvab Vahemere piirkonnas põõsa või puuna. Nõuanne: üks riisi-, jahu- või teraviljatoodete varudele lisatud loorberileht hoiab kahjurid eemal.
 

Mädarõigas, mida tuntakse ka talupojasinepina, sobib oma äärmise teravuse poolest hästi keedetud liha (Tafelspitz), kala, munade ja toorsalati juurde ( nt punase peediga). Koos kohupiimaga saab värskest kooritud ja peeneks hakitud või riivitud juurest hõrgu võileivamäärde. Kui maa ei külmu, võib mädarõikajuuri koristada aastaringi.

Olgugi et Himaalajani levinud, on majoraan tüüpiline Vahemere piirkonna maitseaine. Majoraanil on aromaatne vaigune ja omamoodi sidruniõit meenutav lõhn ning tuline, aga mitte põletav maitse. Lehti kasutatakse värskelt või kuivatatult kartulitoitude, suppide, kastmete, vorstide (sellest ka nimetus "vorstirohi") ja kaunviljade maitsestamiseks. Majoraan sobib hästi pipra, muskaadi ja (eelkõige ulukitoitude puhul) kadakamarjadega.

Ükskõik, kas salatis, suppides, kastmetes, linnuliha- või munaroogades, annab murulauk alati toidule vürtsika värskuse ja dekoratiivse väljanägemise. Murulauk on sibultaim ja seda on ka maitsest tunda. Kuni viie millimeetri paksused õõnsad varred kasvavad aasta läbi aias või pottides rõdul ja aknalaual. Murulauku tuleb lõigata enne kasutamist, see maitseb kõige paremini värskelt lehtsalatis, munaroogadel, suppide ja kreemjate kastmete peal. Murulauku ei tohi keeta, sest kuumus hävitab selle aroomi. Õisi on võimalik kasutada toidu kaunistamiseks või maitsestamiseks. Kui õiepungi regulaarselt ära lõigatakse, jäävad varred hapraks ja pehmeks. Kui taimedel lastakse õitseda, siis on õõnsate varte maitse ebameeldivalt tugev mõrkjas. Murulauku ei saa kuivatada, seepärast lõigake värsked varred väikesteks tükkideks ja pange külmkappi.
 

Muskaatpähkel on samanimelise puu kivikõva marjalaadne vili. Indoneesia Banda saartelt ja põhjapoolsetelt Maluku saartelt pärit taimi kasvatatakse täna ka troopilises Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Grenadal. Köögis kasutatakse värskelt riivitud muskaatpähklit kartulitoitude, suppide ja pajaroogade, frikadellide ja seaprae maitsestamiseks. See peen vürts sobib aga ka lillkapsa, spinati, rooskapsa, nuikapsa, punase kapsa ja pastinaagiga.

Must pipar on samanimelise põõsa vili. Seda saadakse toorestest (rohelised) kuni vaevu küpsetest (kollakasoranžid) viljadest, mis kuivades muutuvad ümaraks ja mustaks. Sellel on torkavalt terav kergelt pähkline maitse ja see on kõige enam kasutatud piprasort. Seda kasutatakse peaaegu kõikides maailma köökides ja musta pipart tuleks vahetult enne kasutamist värskelt jahvatada. Puljongis, suppides ja marinaadides võib kasutada ka terveid terasid.

Musta sinepit kasvab kogu Euroopas ja Põhja-Aafrikas teede ääres ja põlluservades. Õrnu lehti korjatakse juulis ja augustis ja kasutatakse kressiga sarnaselt nt kohupiima või salatite maitsestamiseks. Alates septembrist annavad kuivatatud, jahvatatud või terved mustad seemneterad omapoolse terava panuse sinepisse ja vürtsisegudesse, kurgi- ja kõrvitsahoidistele, samuti lihamarinaadidele.

Tuntud ka kui Jamaica pipar. Kariibi mere saared on tänaseni peamine kasvatuspiirkond. Seal kasutatakse lisaks marjadele ka põõsa värskeid lehti. Nelkpipart armastasid asteegid, eelkõige oma kakaojookidele aroomi andmiseks. 16. sajandi algul jõudsid hinnalised terad Lõuna-Ameerikast Euroopasse ja täiustavad sestsaati rikkalikke hautisi, pajaroogasid ja praade. Mõrkjasmagus vürtsikas maitse meenutab nelki ja selle ahvatlev aroom avaldub kõige paremini mee- ja piparkookides. Säilitada võimalikult kuivas ja valguse eest varjatult. Soovitatavalt osta terveid marju. Need säilivad mitu kuud ja vabastavad värskelt jahvatatuna oma külluslikult piprase lõhna.

Olgu kala, liha või linnuliha, petersell annab igale toidule värske, vürtsika noodi. Peterselli aromaatsed lehed on köögis kõikjal kasutatavad, nendega võib maitsestada ja kaunistada pea iga rooga salatist supini ja munatoitudest köögivilja- ja pajaroogadeni. Toorjuustu või kohupiima sisse hakituna ja vähese soolaga saab petersellist pikantse dipikastme. Keedetult annavad varred aroomi leemele ja köögiviljasuppidele. Pärast kuivatamist kaotab petersell aroomi, seetõttu tuleks see kergelt niiskesse köögipaberisse rullida ja külmkapis säilitada või hakkida ja külmutada jääkuubikute alustel.

Oma värskelt vürtsika aroomiga täiendab piparmünt eelkõige kastmeid, salateid, köögivilja- ja lambalihatoite, samuti mitmesuguseid magustoite. Nagu paljud huulõieliste sugukonna taimed, on ka õige piparmünt rikas eeterlike õlide poolest, mistõttu tuleks teda säästlikult kasutada. Maasikad, puuviljasalat, jäätis ja sorbett saavad piparündi värskete väikeseks lõigatud lehtede abil erilise lihvi. Piparmünt harmoneerub suurepäraselt herneste ja kartulitega, rikastab lehtsalatit ja annab mitmesugustele linnulihatoitudele värskendava noodi, eelkõige juhul, kui toidud sisaldavad ka puuvilju. Tee maitseb kõige paremini, kui see on tehtud värsketest lehtedest. Kes soovib lehti kuivatada, peaks seda tegema enne õitsemist, sest siis sisaldavad need eriti palju jahutava toimega mentooli.

Põld-lambalääts on iga karrisegu lõhnav koostisosa. Kõvade neljakandiliste ookri- või liivakarva seemnete aroom on värskelt jahvatatuna intensiivne, soe ja meenutab karrit. Pärsiast pärit kaunviljade perekonda kuuluvat põld-lambaläätse kasutasid maitse- ja ravimtaimena juba egiptlased ning see levis Kagu-Aasiasse. Põld-lambaläätse tuleks enne kasutamist lühikest aega pannil ilma rasvata röstida ja seejärel uhmris jahvatada.

Rosé pipar, nimetatud ka jõulumarjaks, on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kasvava Brasiilia piprapuu vili. Brasiilia piprapuu kuulub anakardiliste sugukonda ja sellel ei ole midagi ühist musta pipraga. Rosé pipar on kergelt terava maitsega ja veidi magus, siiski iseloomustab seda kadakat meenutav lille- ja puuviljalõhnaline aroom. Sulgkerged kuivatatud roosad kuni punased marjad sobivad värskelt jahvatatuna hästi kala, karriroogade ja mõningate köögiviljade, nt spargli, juurde.

Tüüpilise Vahemere maade vürtsina on rosmariin nüüdseks kodunenud pea kõikides maailma köökides. Juba vanad roomlased vürtsitasid oma liharoogi igihalja põõsa lehtedega. Okste õrnad tipud ja nõeljad lehed on tugevalt aromaatsed, veidi mõrud, meenutavad eukalüpti ja mõjuvad ergutavalt. Värske rosmariin sobib Vahemere maade roogade, lamba- ja linnuliha, seaprae, kala juurde, juurviljasuppidesse, värske, grillitud või marineeritud kitse- või lambajuustu juurde, samuti vürtsileivaga. Grillitud roogadele, ükskõik kas lihale, kalale, köögiviljale või kartulitele, annab rosmariin asendamatu vastupandamatu maitse. Kasutage rosmariini alati värskelt, kuivades kaotab see kiiresti oma aroomi.

Kuna safrankrookuse emakasuudmed korjatakse ühekaupa käsitsi, siis on safran maailma kõige kallim vürts. Olenevalt jääkniiskusest annavad 100 000 kuni 200 000 õit kokku ühe kollakasoranži kilogrammi – üks korjaja jõuab päevas korjata 60 kuni 80 grammi. Safranit kasutatakse köögis nii toiduvärvi kui ka vürtsina kookides ning suppides, kala- ja koorikloomade kastmetes, risotos ning paellas, kusjuures ainult selles sisalduv krotsiin on veeslahustuv ning mitte telliskivipunane karotiin. Safranit tuleks kasutada väga ettevaatlikult, sest liialdamisel tekib tugev mõru maitse. Valel safranil, mida saadakse nt värvohakast, lõvilõuast või saialillest, ei ole mingit maitset, see värvib ainult kollaseks. Juba jahvatatud safranit tuleks vältida, sest alles kasutades saab aru, kas see on ehtne.

Kas värskelt või kuivatatult, salveid tuleks kasutada väikestes kogustes, sest ainult nii harmoneerub see kala, liha ja linnuliha enda maitsega. Värsked lehed sisaldavad palju eeterlikke õlisid ja maitsevad värskelt, veidi mõrkjas-teravalt, olles kergelt mentoolise maitsega. Salveiga maitsestatakse munaroogi, vorstikesi, linnu-, sea-, vasika- ja lambapraadi, heledaid suppe ja kastmeid, aga see sobib ka praekala täidiseks. Kuivatatud salvei on väga intensiivse mündi- ja metalse maitsega ja ka seda tuleks kasutada väikestes kogustes. Sinised kuni violetsed õied on ilusaks garnituuriks, aga ei maitse eriti hästi. Värsket salveid on lihtne õrnalt niiskesse köögirätikusse keeratuna külmikus säilitada või peeneks hakituna jääkuubikurestis külmutada.

Ükski teine vürts ei iseloomusta Aasia kööki nii nagu sidrunilaadse terava aroomiga krõmpsud sidrunheina lehed. Algselt Ida-Indiast pärit kuni kahemeetrist sidrunheina kasvatatakse nüüdseks kõikides Aasia troopilistes piirkondades. Kõige paremini maitseb sidrunhein värskelt hakituna ja sobib kala ning mereandide juurde, kastmetesse ja marinaadidesse. See harmoneerub kõige paremini koriandriürdi, talisibula ja küüslauguga.

Sidrunmeliss pärineb algselt Vahemere idapoolsetest piirkondadest ja selle värsked lehed annavad peeneks hakituna paljudele roogadele värske sidrunit meenutava maitse. See sobib kala- ja linnuliha juurde, salatitesse, aga ka puuviljade, nagu õunad, maasikad ja melon, juurde. Roogadele, milles kasutatakse sidrunimahla, annab ta värske ürdise nüansi. Jääkülma teena on sidrunmeliss suurepäraseks suviseks värskendajaks. Nektarirohkuse tõttu armastavad sidrunmelissi õisi väga mesilased.

Tähtaniis on troopilistel aladel kasvava igihalja puu valmis kuivatatud vili. Kaheksa- või üheksasakilised tähekujulised viljad on aniisi maitsega ning sarnaselt lagritsaga magusad, kuid ka natuke piprased ja hapud. Kuna kest on aromaatsem kui seemned, kasutatakse või jahvatatakse tähtaniisi koos kestaga. Tähtaniis on Hiina viie vürtsi pulbri nagu ka karrisegude ja jõuluvürtside lahutamatu koostisosa.

Tamarind, ka india dattel või hapudattel, on tamarindipuu kaunvili. Tamarinde on kahe maitsenüansiga: magusal tamarindil on pruunikas viljaliha, hapukal tamarindil on pea must viljaaines, mille konsistents ja värv meenutavad rosinaid. Tamarind on oluline koostisosa vürtsikates kastmetes, nagu Worcesteri kaste või grillkastmed. Tamarindisiirup on karastusjookide ja sorbettide, mooside ja kommide põhi.

"Kurgiürt" pärineb Kesk-Aasiast, on aga tänaseks muutunud oluliseks koostisosaks Põhja- ja Ida-Euroopa köögis. Kuni 1,25 m kõrge taim kuulub sarikaliste sugukonda ja on äärmiselt vähenõudlik. Kasutatakse lehti, õisi ja kuivatatud vilju, mis maitsevad magusalt ja aromaatselt, meenutades natuke aniisi, aga ka köömneid. Taime ja õisi tuleks salatites alati värskelt kasutada (salatikurgid!), samuti kastmetes, aga ka kartulite ja kala juures. Viljad ja veel suletud õienupud annavad nii marineeritud vürtskurkidele ja köögiviljadele kui ka ürdiäädikale viimase lihvi. Need sobivad hästi ka leibadesse ja saiakestesse.

Tšilli, mida nimetatakse ka peperoniks, kuulub paprika perekonda. Oma kuju tõttu peetakse neid tihti kaunadeks, kuid botaanilisest vaatepunktist on need siiski marjad. Tšilli värvispektrum ulatub rohelisest (toores), kollasest, oranžist ja punasest kuni tumepunase ja violetseni. Nende kuju võib olla nii piklik, sirge kui ka kaarjas. Üldiselt kehtib järgmine. Mida väiksemad ja tumedamad on viljad, seda teravama maitsega need on. Kasutatakse nii värskeid kui ka kuivatatud vilju. Kaunast valgete vaheseinte ja seemnete eemaldamine muudab tšilli mahedamaks.

Vanill on vürtside kalliduselt safrani järel maailmas teisel kohal. Seda saadakse vanilli perekonna eri liikide fermenteeritud kestadest. Kest on peamine aroomikandja, mitte selle sees asetsev must vanilliaines väikeste seemneteradega. Seetõttu tuleks kaunad alati koos keeta. Vanill annab aroomi pea igale magustoidule, aga ka valgetele kastmetele kala ja mereandide juurde.

Troopilisest Aafrikast ja Aasiast pärit "ürtide kuningas" vürtsbasiilik on ammu maailma köögid vallutanud. Kõigi 150 sordi seast on kõige enam levinud üheaastane harilik basiilik, mis kasvab ka topsi sees päikselisel aknalaual. Tema meeldivalt magus-vürstikalt lõhnavad lehed on armastatud maitseaine pitsades ja pastas. Väikseks lõigatud värsked lehed annavad kastmetele ja salatitele, suppidele, lihale, kalale ja köögiviljatoitudele aroomi, neid kasutatakse aga ka jäätises, sorbetis, puuviljasalatites ja magustoitudes. Värske basiilik kaotab keetmisel suure osa oma aroomist, seetõttu tuleb seda kas keetmisel ohtralt lisada või kasutada alles vahetult enne serveerimist.

Vürtsköömenit hinnatakse vürtsina eriti Lõuna-Ameerikas, Põhja- Aafrikas, peaaegu kogu Aasias ja Indias. Väikeseid rohekashalle vilju praetakse enamasti koos sibulaga õlis või röstitakse kuivalt. Vürtsköömen on oluline karrisegude ja tandoori roogade koostisosa. Röstitud vürtsköömeni lõhn, sageli koriandriga kombineerituna, on vist küll üks olulisemaid Sri Lanka ja Lõuna-India köökide iseloomulikke jooni. Ka Araabia köögis kasutatakse vürtsköömenit väga sageli. See on tüüpiline tajine nime all tuntud lihahautises kasutatav vürts. Algselt pärineb vürtsköömen Lääne-Aasiast, kus seda kasvatatakse Piibli aegadest saadik.